Kinnisvarasse investeerimine võib tunduda raamatupidamise seisukohast lihtne. Ettevõte ostab korteri, teeb remonti, leiab üürniku ning hakkab teenima üüritulu.
Tegelikult on kinnisvara raamatupidamises mitmeid erisusi, mille eiramine võib põhjustada olulisi vigu ettevõtte finantsaruannetes.
Eriti tähelepanelik tuleb olla kinnisvara bilansis kajastamisel ja remondikulude arvestamisel. Kui raamatupidajal puudub kinnisvarainvesteeringute arvestamise kogemus, võivad eksimused ettevõttele märkimisväärset kahju tekitada.
1. Kinnisvara kajastatakse bilansis vales varaklassis
Üks olulisemaid küsimusi on, kuidas ettevõtte omanduses olevat kinnisvara bilansis kajastada.
Kinnisvara võib sõltuvalt kasutuseesmärgist kuuluda näiteks:
· Kinnisvarainvesteeringute hulka, kui seda hoitakse üüritulu või väärtuse kasvu eesmärgil.
· Materiaalse põhivara hulka, kui ettevõte kasutab hoonet enda tegevuseks.
· Varude hulka, kui kinnisvara on soetatud tavapärase äritegevuse käigus edasimüümiseks.
Vale liigitus võib mõjutada nii ettevõtte kasumiaruannet kui ka bilanssi.
Näiteks kinnisvaraarendaja müügiks ehitatud korterite kajastamine pikaajaliste kinnisvarainvesteeringutena võib anda ettevõtte varade struktuurist eksitava ülevaate.
2. Remondikulud ja parendused aetakse segamini
Teine sagedane probleem on remondikulude ebaõige kajastamine.
Kõik kinnisvaraga seotud kulutused ei ole raamatupidamises ühesuguse iseloomuga.
Näiteks korteri tavapärane hooldus ja kulunud seinte värvimine võivad olla jooksva perioodi kulud.
Kui aga ettevõte teeb olulisi parendusi, mis vastavad vara bilansis kajastamise tingimustele, võib olla vajalik lisada need kinnisvara soetusmaksumusele.
Seetõttu ei tohiks raamatupidaja lähtuda ainult arve kirjeldusest „remonditööd”. Oluline on mõista, mida tegelikult tehti ja kuidas see kinnisvara väärtust või kasutusvõimalusi mõjutab.
3. Kinnisvarainvesteeringu väärtust arvestatakse valesti
Eesti finantsaruandluse standardi kohaselt võib kinnisvarainvesteeringute kajastamisel sõltuvalt asjaoludest kasutada õiglase väärtuse või soetusmaksumuse meetodit.
Õiglase väärtuse meetodi korral kajastatakse väärtuse muutused kasumiaruandes.
Soetusmaksumuse meetodi korral arvestatakse üldjuhul hoone amortisatsiooni ning vajadusel väärtuse langust.
Maa üldjuhul ei amortiseeru.
Sobiva arvestusmeetodi valimine ja järjepidev rakendamine on oluline, sest see mõjutab ettevõtte omakapitali, kasumit ja finantsnäitajaid.
4. Üüritulu ja sellega seotud kulusid kajastatakse ebatäpselt
Üürikinnisvara puhul tuleb õigesti eristada üüritulu, kommunaalteenuseid, tagatisraha ning muid üürilepingust tulenevaid makseid.
Näiteks tagastamisele kuuluv üüritagatis ei ole tavapäraselt selle laekumisel ettevõtte tulu, vaid kohustis üürniku ees.
Samuti tuleb eristada üüritulu ja üürnikule edasi esitatavaid kommunaalkulusid, arvestades tehingute tegelikku sisu.
Ebatäpne arvestus võib muuta ettevõtte käibe- ja kasuminäitajad eksitavaks.
5. Kinnisvara müügi raamatupidamine jäetakse liiga hiljaks
Kinnisvara müügil ei piisa ainult müügihinna kajastamisest.
Raamatupidamises tuleb arvestada ka müüdava vara bilansilise väärtuse, müügiga seotud kulude ning vajadusel käibemaksuga.
Oluline on ka see, kas müüdav objekt oli ettevõtte jaoks kinnisvarainvesteering, põhivara või müügiks hoitav vara.
Kinnisvara käibemaksukäsitlus tuleks välja selgitada juba enne notariaalse müügilepingu sõlmimist.
Kuidas vältida kinnisvara raamatupidamise vigu?
Kinnisvarasse investeeriv ettevõte peaks tagama, et raamatupidajal oleks ülevaade iga objekti ostuhinnast, kasutuseesmärgist, remonditöödest, üürilepingutest ja finantseerimisest.
Oluline on valida raamatupidaja, kellel on kogemus kinnisvarainvesteeringute kajastamisega ning kes mõistab erinevate arvestusmeetodite mõju ettevõtte finantsaruannetele.